Pauluse Rooma kirja teoloogiline käsitlus õpetab,et loomariik ja kogu universum kogesid täielikku surma kui kohtuotsust tulenevalt Aadama üleastumisest 1 Mo rmt kirjeldatu järgi. See viib omakorda noore-universumi arusaamisele Loomise/Langemine narratiivi järgi, millest räägib 1 Mo rmt. Rm 8 pt detailne eksgees näitab seda selgesti. Kreeka sõna κτίσις (ktisis) viitab kogu inimkonnale allutatud loodud korrale. Teiseks, “allutaja poolt on loodu allutatud kaduvusele lootusega” s 20 viitab Jumalale. Viimaks, esineb otsene seos selle salmi ja universaalse surma mõiste vahel, mis tulenes Aadama langemisest 1 Mo 3:14-19.
Rm 8:19-23
19. sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsiksaamist.
20. Loodu on ju allutatud kaduvusele –mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt – kuid ometi lootusega
21. et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse
22. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini
23. ent mitte üksnes loodu, vaid needki kellel on vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust
Laiem kontekst ja eksegees.
Salmides 1-17 deklareerib Paulus, et need kes on Kristuses, ei ole enam hukkamõistu all. Ta hoiatab oma järgijaid käima Vaimu järele. Hüüd „abba Isa“ on tunnistus, et Vaim annab tunnistuse inimvaimus. Kristlased on üks Kristusega, samal ajal kandes ootust ja ilmaolemist Temast. Paulus kirjutab salmis 17.“Kui me oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“
Salmid 18-25 on suurem pilt Püha Vaimu ja kannatuste teemal. Salm 18: „sest minuarvates ei vääri praeguse aja kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“. Paulusel on silme ees viimane ülendamine. Tulevase kirkuse meelespidamine on kristlastele antud lootusena raskuste ületamiseks. Paulus vastandab praeguse aja kannatused ja tulevase au. Pauluse jaoks on kristuse järgijate tulevane kirgastamine eesmärk ktisis`es.
Täiendavad kirjakohad UT-s ktisis é kasutamise kohta.
Enne kui jätkata teksti analüüsiga, tuleb uurida sõna ktisis kasutamist teistes UT kirjakohtades. Ainus koht,kus me leiame selle sõna tavatu kasutamise on 1 Pe 2:13. (räägitakse inimlikust korrast).
Mk 10:6 ἀπὸ δὲ ἀρχῆς κτίσεως (apo de archēs ktiseōs).”Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks”. Ning ὁ κτίσας ἀπ' ἀρ.χῆς (ho ktisas ap’ archēs), Mt 19:4 paraleelkirjakoht. Mõlemas salmis Jeesus selgitab variseridele Jumala poolt algselt mõeldud abielu eesmärki, viidates selgelt 1 Mo 1:27. Pange tähele, ka siin on selge viide noore-maa arusaamisele, kuna Jeesus pidas silmas,et abielu oli loodud loomise alguses, mitte miljardeid aastaid pärast hüpoteetilist “suurt pauku”. Sellele lisanduvad alljärgnevad viited, kus räägitakse “alates loomise algusest” ja väljendi ktisis kasutamine:
Mk 13-19 ἀπ' ἀρχῆς κτίσεως (ap’ archēs ktiseōs). “sest need on ahistuse päevad, milliseid pole olnud loomise algusest, mille Jumal on loonud, kuni praeguse ajani, ega tulegi enam”
Rooma 1:20—ἀπὸ κτίσεως κόσμου (apo ktiseōs kosmou). Paulus räägib siin Jumala nähtavast väest ja jumalikkusest “loomisest peale”
Rooma 1:25—τῇ κτίσει παρὰ τὸν κτίσαντα (tē ktisei para ton ktisanta). Paulus märgib: ‘… nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning on austanud ja teeninud loodut enam kui Loojat.’
Rooma 8:39—οὔτε τις κτίσις ἑτέρα (oute tis ktisis hetera).: ‘ … ei kõrgus, ega sügavus ega miski muu loodu”.
2 Peetruse 3:4—ἀπ' ἀρχῆς κτίσεως (ap’ archēs ktiseōs).”…sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomises algusest peale’.
Ilm 3:14—ἡ ἀρχὴ τῆς κτίσεως τοῦ θε (hē archē tēs ktiseōs tou theou). ‘ … ustav ja tõeline tunnistaja, Jumal loomise algus.’
Kol 1:15—πρωτότοκος πάσης κτίσεως (prōtotokos pasēs ktiseōs). ‘Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinud”.
He 9:11—οὐ ταύτης τῆς κτίσεως (ou tautēs tēs ktiseōs). ‘ … mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest”.
2 Korinthians 5:17—ὥστε εἴ τις ἐν Χριστῷ, καινὴ κτίσις (hōste ei tis en Christō, kainē ktisis). ‘Niisiis, kui keegi on Kristuses, on ta uus loodu.’
Galatians 6:15—ἀλλὰ καινὴ κτίσις (alla kainē ktisis). ‘sest ei ümberlõikamine ega ümberlõikamatus ole midagi, vaid uus loodu.’
Kolossa 1:23—ἐν πάσῃ κτίσει (en pasē ktisei).‘ … mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all.’
He 4:13—καὶ οὐκ ἔστιν κτίσις (kai ouk estin ktisis). ‘Ja ükski loodu ei ole Tema ees nähtamatu… ’
Analüüs näitab, et ktisis UT-s on kasutatud viidetes, mis on seotud maailma loomisega, viited Jumalale kui Loojale ja loodule kui tervikule. Mõningad kontekstid piiravad tema tähendust, salmis: Ga 6:15 ja 2 Ko 5:17, mis viitavad loodu uuele sünnile. Kol 1:23 viitab kogu inimkonnale, He 4:13 piirab selle ringi usklikega. Ainult 1 Pe 2:13 leiame me rohkem ebatavalise kasutuse viidates inimautoritele.
Ktisis.
Selle lõigu eesmärk on leida täpne sõna κτίσις tähendus, mida kasutatakse ka Rm 8:19-23 salmides ja mida see mõiste ktisis sisaldab. Nagu eelnevalt märgitud, usklike ülendamine on peateema salmis 18. Paulus viitab ülendamise aja erilisele aspektile, ktisise saatusele ja staatusele. Tuginedes toodud tähendusväljale, UT kasutuses ja kontekstis, siis ktisise võimalikud definitsioonid oleksid: 1)uskmatu inimkond, 2)inglid, 3)usklikud, 4) inimest ümbritsev loodu, 5) kogu loodu, sh inimesed ja inglid, 6) kombinatsioon ülevaltoodutest.
Uskmatu inimkond:
Uskmatud ei kuulu ei Jumala laste hulka ega ole nad ka see, mis on allutatud vägisi. Uskmatud tahtlikult hülgavad Jumala (Rm 1:18-32), Edasi, κόσμος (kosmos) on UTs tavaliselt autorite poolt kasutatud juhtumitel, mis viitavad uskmatutele või viisidele kuidas uskmatu maailm toimib. Ktisis ei ole kasutatud UTs, et viidata uskmatutele. Järgmised tõendid selle kohta, et ktisist ei kasutata seoses uskmatutega tulevad allpool.
Inglid
Ka langenud ingleid ei peeta silmas ktisise all, kes nad tahtlikult mässasid Jumala vastu oma liidri saatana juhtimisel. Nad on igaveseks heidetud kohtu alla, ilma meeleparandusvõimaluseta. (juuda 6, 2 Pe2:4). Nagu ka uskmatu inimkond, ei oota ka nemad pikisilmi jumalalaste ilmsiksaamist, ega nad pole ka tahtmatult kaduvuse allutatud. Inglid, kes ei ühinenud Saatana mässuga, ei ole kaduvuse alla heidetud. Nad ei vaja lunastust. Lause ütleb, et “ktisis saab olema vabastatud kaduvuse alt”. Seega, kõik ingellikud olendid tuleb ktisise alt välja arvata.
Usklikud
Usklike ja ktisise vahelised 4 kontrasti teevad usklike kaasamise ktisisesse alusetuks: s19 sest ktisis ootab pikisilmi jumalalaste ilmsiksaamist. Ktisis ei oota vabastamist, rangelt võttes, ootab Jumalalaste ilmsiksaamist, seega võimaldades ktisisel pääseda oma praegusest seisundist. Ktisis ja jumala lapsed on kaks eraldi asja.
S21 märgib, et “ktisis ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest” Selline sõnakasutus tõmbab piiri usklike ja ktisise vahele.
Kui toimub kaduvuse orjusest vabanemine s 21, siis saab ktisis sisenema jumala laste vabadusse, s 21b. Ktisis on seega taas kord lahutatud jumala laste mõistest. Viimaks, väide s 23 a “et mitte üksnes loodu, vaid ka meie ise” on selge piir ktisise ja usklike vahel, loogilise jätkuna juba eelnenud tekstile. Fraas “vaid ka meie ise” on eristatud “kogu loodust” fraasiga.
Inimest ümbritsev loodu
Kui ktisise võimalikud tähendused täpsustusid tema grammatilise analüüsiga, siis vahetu kontekst ja tähenduste ring piirab ktisise mõistet kogu inimest ümbritsevale loodule – elutule ja elusale loodud kordadele. Ktisise tähendus arvab välja ratsionaalsed olendid, kuid arvab sisse kõik muu. Ainuke võimalik ktisise piirang on inimeste ja inglite kohta. Ühtegi teist loodut ei saa sellest mõistest välja arvata.
Ktisis sisaldab kõiki eluvorme, sh kõiki liiki taimi ja loomi: kõik eluvormid, nii mõistuslikud kui mõistuseta, elus ja elutud, taevad ja maa, elemendid, taimed ja loomad. Kuna meie kohalik päikese süsteem, galaktika ja ilmaruum selle taga on vaieldamatult osa loodust, peab väljend kaasama kogu universumi.
Seda kinnitab Kol 1:15, kus Paulus viitab Kristuse ürgsele mõjuvõimule ja eksistentsile kui, “kõige loodu esmasündinu” prōtotokos pasēs ktiseōs (πρωτότοκος πάσης κτίσεως). Just see kontekst lubab sissearvata nii inimkonna kui inglid, kuid ikkagi sarnaneb fraas kõneall olevale “kogu loodule” pasa hē ktisis (πάσα ‘η κτίσις).
Kui Paulus kasutab pasa ja ktisis koos, siis on lause mõte anda edasi võimalikult laia spektrit. Ktisis kui kogu inimesele nähtav loodu on ilmekas lauses „kogu loodu oigab ja ägab kuni tänaseni“. Paulus kasutab selle koha peal väljendit sustenazei kai sunōdinei (συστενάζει καὶ συνωδίνει), kahte olevikus verbi, et anda edasi inimesele nähtava loodu kaduvusele allutatust. Loodu on kohutavas seisundis. Loodu kui tervik on kõik sünnitusvaludes ja ühendatud usklikega. Välistades inglid ja inimesed kui kandidaadid osana ktisisést, annab usutavuse sellisele interpretatsioonile. Mitte ükski loodu osa ei saa toimida või eksisteerida sõltumatult. Samal moel, kõik loodu osad kogevad oma kaduvust. Nagu Oke märgib, “kogu loodu oigab ja ägab unisoonis”. Kogu loodu iga aspekt vajab vabastamist, lunastust. Keegi on pannud temasse lootuse.
Eluhävitavad vulkaanipursked juhtuvad Aadama patu tõttu ja kuna kogu loodu on allutatud kaduvusele. Seega, Pauluse ktisis`se kasutus selles kontekstis hõlmab kogu inimest ümbritsevat materiaalset loodut, v a inimesed ja inglid. Pasa hē ktisis “kogu loodu” on allutatud kaduvusele ja on keegi, kes seda tegi.
On kolm kandidaati, kes said olla “lootuse alla heitjaks”: Adam, Saatan, või Jumal. Lause täpne tähendus tundub esmapilgul olevat ebamäärane, kuid uurides asja lähemalt, saab selgeks see keegi. S 20 võime lugeda “loodu on ju allutatud kaduvusele-mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt- kuid ometi lootusega”. Looming on allutamises passiivne vastuvõtja. Seda kinnitab lauses kasutatav minevikuvormis sõna hupetagē (ὑπετάγη). Seega, loodut on mõjutanud keski või miski väljastpoolt. Elutu osa loodust on passiivne kannataja, jagades needust, mis tuli maale seoses inimese teoga. Väljend, ouch hekousa (ουχ ‘εκούσα), mitte vabatahtlikult, viitab, et loodu pole mitte üksnes passiivselt allutatud välise jõu poolt, vaid lausa vastu tema enda tahet. Kogu inimesele allutatud loodud kord ei oma selles küsimuses vaba tahet, vaid kordus rõhutab et loodul ei olnud kontrolli oma allutaja üle. Loodu allutati passiivselt ja vastu tahtmist. Lause eph elpidi (έφ ελπίδι), lootuses, muutub kas hupetagē või hupotaxanta (ὑποτάξαντα). Igal juhul on tegemist passiivse vastuvõtmisega. Alistaja, seega, peab olema keegi, kellel on jõudu ja autoriteeti, et alistada kogu inimkeskkond kaduvusele ja andma talle samal ajal ka lootuse. Väljend “lootuses” tuleb mõista kui tulevikulootust. Kui see kosmiline sündmus sisaldub “lootuses”, välistab see saatana kui allutaja. Tema teod ei sisalda lootust tulevikuks. Kuigi tal on rohkem jõudu kui Aadamal ja ta on otseselt süüdi Eeva petmises (2 ko 11:3, 1 Tm 2:14), pole isegi saatan võimeline looma sellist olukorda. Isegi kui ta oleks selleks võimeline, mis oleks tema motiiv andmaks allutatutele “lootust”?
Kas Aadam sai olla see isik,kes allutas loodu kaduvusele lootuses? Paulus peab silmas 1 Mo 3 pt Aadamat, kui kogu inimkonna esiisa (rm 5:12-21)., ja aadamale pannakse süüks needuse tõmbamist kogu loodule (1 Mo 3:14-19). Aadam oli vastatav selle eest, et loodu allutati Saatanale (Lk 4:6)., kuid meelevalla ära andmist ei saa tõlgendada kui meelevalda loodu allutamiseks kaduvuse alla. Tema ei oleks olnud allutaja “lootuses”. Aadamal ei olnud sellist mõjuvõimu loomaks sellist häda.
Ainus, eks allutajana kõne alla tuleb, on Jumal. Ainult Loojal on võim allutada kogu looming kaduvuse alla ja tekitada looduses kaos ühes lootusega. Ainult Issand orkestreerib kõiki ajaloo sündmusi ja viib need lõpule. Siinkohal kasutatakse mineviku vormis passiivi, hupetagē, viidates erilisele sündmusele minevikus ja Pauluse analoogia rm 5 on otsene viide 1 Mo 3:17. Jutt käib Jumala poolt teostatud sündmusest, mitte Aadama teost.
Samaaegsed avaldused “loomine heideti kaduvuse alla” ning “ka loodu ise vabastatakse kord” tugevdavad argumenti, et allutaja on Issand Jumal. Ainult Jumalal on meelevald panna loodusse lootus nagu on ka ainult Temal vägi vabastada olemasolev praegusest olukorrast.
Antud analüüs viib meid järgmiste järeldusteni:
-see üks, kes allutas, oli Jumal
- langemisega kaasneb lootus
- Paulus julgustab, et mitte ainult usklikud ei leia lunastust, vaid kogu loodu lunastatakse, kui Jumalalapsed apokalüpsises ilmsisks saavad.
Heidetud kaduvuse alla: Loomupärane olukord või langus?
Piibli kommentaatorid käsitledes seda küsimust, leiavad, et selline allutamine võis toimuda kahel ajahetkel. Esiteks allutamine kaduvusele sai toimuda kas loomise hetkel või kaduvus sisenes loodusse präast Aadama kuritegu. 1 Mo 3:14-19.
Loomisnädal.
Oletame, kui loodu oli olnud algusest peale kaduv, hääbuv oma loomishetkest alates, siis ta tuli olemisse lihtsalt sellises seisundis. Tema loomulik ja algne kalduvus oleksid suunatud kaduvusse. Seega võiks öelda, et asjad või isikud selles olukorras juba on allutatud kaduvusele. Kui Jumal oleks loomishetkel loonud loodu olema määratud surmale, siis peaks tekst olemaumbes nii, et “loodu oli loodud surema”, mitte “loodu on heidetud kaduvuse alla”
1 Mo narratiivis ei leidu midagi, mis kirjeldab Universumi loomist, kus oleks juba algselt leidunud mingit kõdunemist või lagunemist. Vastupidi, loomisnädala lõpus viitab tekst täpselt vastupidiselt: “ja Jumal nägi kõike, mis Ta oli teinud, et see oli väga hea” 1 Mo 1:31. Rm 8: 18-23a kirjeldab aga lootusetut ja kõdunevat seisukorda, kolmekordselt, vastandlikuna kirjeldusele, mis asub 1 Mo 1:31 “loodu heideti kaduvuse alla”, “loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest” ja et “kogu loodu oigab ja ägab ning kannatab tänini”. KUi tekst Rm 8:19-23a õpetaks meile, et Issand allutas loodud korrad surmale loomise ajal, siis miski loomistekstides 1 Mo peaks seda arusaamist kinnitama. Põgus pilk aga sellesse teksti viitab vastupidisele.
Langus.
1 Mo 3:14-19 narratiiv sobib rohkem kokku Pauluse väljendiga Rm kirjas. Kui Aadama langus tõepoolest põhjustas selle „allutamise kaduvuse alla“ Jumala poolt, omab lootuse idee otsest seost 1 Mo 3 pt-ga. Paljud piibli kommentaatorid näevad 1 Mo 3:15 kui prohveteeringut, esimest evangeeliumi kuulutust. Esimene inimpaar mässas Jumala vastu paradiisis, kuigi neid oli hoiatatud, ja nad said karistuse oma üleastumise eest. See karistus on seotud lootusega Jumalas. Evangeelium on ainus lootus lootusetus ja põhjatus langussituatsioonis. Kombineeritud mõisted hupetagē ja tēs douleias tēs phthoras, (τής δουλείας τής φθοράς), salmides 20 ja 21 on täpselt kooskõlas kirjeldatud sündmustega 1 Mo 3:14-19, kui otsene Aadama ja Eeva sõnakuulmatuse tagajärg.
Lootus
Paulus kirjeldab milles see „lootus“ seisneb: „loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest jumalalaste auvabadusse.“ Loodu lootus on üksüheselt seotud jumalalaste saatusega. Sellest järeldub, et loodu kaduvus või surelikkus on samuti seotud otseselt inimese surelikkusega, mõlemad pärinevad inimese langemisest. (kui lause teine pool on tõde, siis peab ka lause esimene pool tõde olema). Kogu inimesele nähtav loodu lükati kaduvusse inimesega langemisega ja saab olema sellest ka vabastatud koos inimese lunastusega.
Vastastikune langus, vastastikune saatus
Paulus näeb otsest seost inimese ja loodu vabastamise vahel. Terviklik seos usklike kirgastamise ja loomise vabastamise vahel on kadunud, kui looming on kogu aeg olnud kaduvuse orjuse alune, surelik, sõltumata inimese (langenud) olukorrast.
Lause laiema konteksti uurimine näitab otseselt usklike kirgastamisega. Salmist 25 võime lugeda „Loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest“, viidates et loodus vabaneb samast olukorrast, milles asub inimene. Paulus näeb otsest seost inimese vabastamise ja loodu vabastamise vahel. Seosed inimkonna languse ja loodu kaduvuse ja orjuse vahel on vastavad suhtega inimese lunastuse ja loodu lunastuse vahel. Langenud loodu on ainus sobiv keskkond langenud inimese elamiseks ja tegutsemiseks:
Pauluse teoloogia, mis räägib surma sisenemisest inimkonda, on ehitatud ajalooliselt kindla Aadama olemasolule ja tema üleastumisele. Surm tuli inimkonda ühe inimese (Aadama) läbi, ka elu tuleb ühe inimese (Jeesuse kui teise Aadama) läbi. Pauliinlikus teoloogias, on Aadam vastutav patu eest inimkonnas. Seostades Rm 5 ja 8 pt tuleneb:
Kui Paulus näeb seost Rm 5:12-21 Aadama patu ja surma vahel, siis 8:20-21 on lähemal juudi tekstile, mis on tsiteering 1 Mo sündmustest, kus loodu on allutatud vastutahtmist kõdunemisele, mida nähtakse kui Aadama patustamise tagajärge. See lause viitab laialdasele, kosmilisele mõttele Pauluse käsitluses surma kohta. Ei peeta silmas ainult et inimesed surevad, vaid kogu loodu on seotud sellega ning oigab ja ägab.
2004nda aasta traagiline tsunaami oli ilmekas näide kohutavalt moondunud ja hävingu olukorrast loodusest. Loodusõnnetused juhtuvad kuni midagi neetut ei ole enam (Ilm 22:3).
Surm Rm5 pt on otseselt seostatav seletusega Rm 8 peatükis, olles kaduvuse ja orjastatuse seletus, kus loodu oigab ja ägab. Oigamine ja ägamine on surma mõju ja tagajärjed. Mandumine, phthoras (φθοράς) salmis 21 on tõlgitav kui "lagunemine, hukkume, häving, hävitama”. Kuigi Paulus ei kasuta siinkohal UT standardsõna “surm” ,thanatos (θάνατος)- ometigi sõna phthoras selles kontekstis viitab surmale. Lause “tēs douleias’tēs phthoras” e kaduvuse orjus on kombineeritud sunniviisile alistamisega kaduvusele, mataiotēs (ματαιότης). Kõik sellised sõnad kombineerituna phthoras, mataiotēs, douleias, sustenazei ja sunōdinei räägivad kõikehõlmavast surma ja mädanemise olemasolust. Ka loomariigis levinud surm on otseselt Jumala needuse tagajärg, mis tuli maale Aadama patu tagajärjena.
1 Mo 3:14 toetab väidet et loomad hakkasid surema pärast langemist kui Jumal ütles maole:”…siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja metsloomade seas!”. Väljend “kõigi ….. seas” viitab, et mao needus saab olema suurem kui teiste loomade needus. Seega, kõik loomad said neetuks sellel ajahetkel. 1 Mo 1 pt tekstis ei viita miski, et loomad oleksid kogenud surma enne needmist. 1 Mo 1pt tekst viitab, et loomad ei söönud ega tapnud üksteist enne Aadama langemist, sest loomisel andis Jumal neile “kõiksugu haljast rohtu toiduks”. Algselt oli kogu loomariik taimtoiduline.
Mõned VT prohvetid, kes on kirjutanud apokalüptilisest tulevikust kirjeldavad loomi kui ohutuid tegelasi Messia riigis, sh loomi, keda täna peetakse ohtlikuks ja lihasööjateks. Nt Jes 11:6-9.
„Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval. Vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos. Ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal. Nende pojad lesivad üheskoos ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist, otsekui veed katavad merepõhja.“
John Munday väidab, et see salm ja teised, nagu nt Jes 65:25 on tulevikku vaatavad ja ei kirjelda olukorda, mis oli maailma alguses. Need salmid räägivad aegade lõpust, aga nad kirjeldavad olukorda tulevase taastamise järel. Se e tähendab, et loomariik taastatakse esialgsel kujul: täiuslik, harmooniline ja ohutu. Aegade lõpp ei too mitte muutust universumis, vaid ta taastab universumi oma esialgse seisukorra kohaseks. Apokalüptilise taastamise tulemus on esialgse seisundi taastekkimine! Selline lepitus ja ümberkujundamine saab olema loomariigis ja loomad ei saa kannatama enam haiguste või kiskjate all uues ajas, täpselt nagu nad ei teinud seda ka enne Aadama langemist. Motyer näeb selles Jesaja kirjakohas põhjalikkust: Jesaja mõtlemises on eedenlik moment. Salmid 6-8 pakuvad kolme uuendatud loodu aspekti ja s 9 on kokkuvõte. Esiteks, s 6 sisaldab vana vaenu lepitust, vaigistab vanad hirmud; kiskjate (hunt, leopard, lõvi) ja saakloomade (lamba, kitse, vasika) vahel. Saab olema turvaline rahu, et nooruk võib proovida meelevalda, mis algselt inimkonnale anti. Teiseks, s 7 kirjeldab muutusi lojuste eneste sees: lehm ja karu söövad sama toitu ning ka lõvi ja härg. Näha on asjade põhikordade muutust: kogu loodu taimtoidulisust Eedeni taoliseks (1 Mo 1:29-30). Kolmandaks, s 8 needust ei ole enam. Vaen naise seemne ja mao vahel on lahkunud (1 Mo 3:15). Imik ja võõrutatu ei pea enam kartma mürkmadusid. Lõpuks, s 9 tulevane Eeden on Siioni mägi – Siion, mis täidab kogu maa. Rahu (9a), pühadus (9b) ja Issanda tundmine täidab kõik kohad.
„Algset loomade surematust ei saa tekkida ilma, et toimuks suured anatoomilised, käitumuslikud või ökoloogilised muutused“. Tekstist saab välja lugeda, et looduses sisalduv kaduvus on kõikehõlmav ja kaugeleulatuv tervik: kogu loodu on universaalse surma mõju all.“ Munday´l on õigus kui ta kirjeldab suuri muutusi, et saavutada loomariigi surematus, peatada lihasöömine ja surm, kuid need muutused on just sellised, mida kirjeldab Rm 8:19-23a.! Kas me mõistame, et maavärinad, üleujutused, vulkaanipursked ja tormid,mis hävitavad nii loomade kui inimeste elusid, on inimese keskkonna kuritarvitamise tagajärg?
Kosmiline kristoloogia, kosmiline taastamine
Pauluse tekstides peitub nn „kosmiline kristoloogia“, mis viitab Kristuse varasemale või algsele valitsemisele üle kogu loodu. Ta kirjutab Kol 1:15-20: Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinud, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused,olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas, kes ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinud surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks. Sest Jumalal on olnud heameel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi.“
Kreeka lause ta panta (τά πάντα) viitab kogu loodule, et laiemas kontekstis kinnitada Kristuse ülemvõimu kogu universumi üle. “Kõik asjad” viitab kõigele nähtavale ja ka nähtamatule. Kõik vajavad lunastust. Seega lepitab endaga Kristus kõik, mis ta on loonud sh loomariigi, maa ja ka muu universumi.
Kuidas oleks võimalik ette kujutada lepitust kõiksusele, mis algselt oleks olnud kaduv ja mädanev? Seal ei oleks ju lepitust, vaid kõik oleks igavesti surev, lagunev ja häviv. Lunastuse mõte on olukord, kus asjad on TAASTATUD. Selline mõttekäik viib järelduseni,et Kristuse loodu ei olnud algselt selline, mida iseloomustab surm algusest saadik, vaid oli toodud oma praegusesse kehva olukorda Jumala kohtu otsuse alusel.
Ilm 22:3 kirjutab,et aegade lõpul „ei ole midagi neetut enam“. Väljend kai pan katathema ouk estai eti (καί πάν κατάθεμα ούκ έσται έτι), sisaldab sama adjektiivi üsna teistsuguses käändes, nagu Pauluse lause pasa ta ktisis ( πάσα "η κτίσις ). See on teine universaalne väljend, kirjeldamaks needuse ulatust ja on selge viide 1 Mo 3:14-19. Jumala kohtuotsuse tagajärgede mõju loodud korrale saab olema jäädavalt ja täielikult ära võetud. Peetrus räägib meile “uuest taevast ja uuest maast” 2 Pe 3:13 ja seda mõtet kordab Ilm 21:1. “Uuel maal” saavad elama ja olema taimed ja loomad sellises olukorras nagu Jumal algselt oli plaaninud. Jeesus kinnitab sellist täielikku taastamist Mt 19:28, kui ta ütleb: “tõesti ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile…” (ingl keeles öeldakse mitte uuesti sündimises vaid uues maailmas). Täieliku uuendamise kujundi leiab ka VTs Jes 11:1 jj, 65:17jj, 66:22, Psalm 102:25-27, Ho 2:18 ja mitte-kanoonilises juudi kirjanduses: 1 En 45:4-5, 2 Ba 31:5-32:6, 4 Es 7:11, 30-32.
Tuginedes nendele asjaoludele tundub võimatu interpreteerida olukorda, kus kaduvus ja mädanemine oli loodusse pandud tema loomise hetkel. Ainus võimalus jab ikkagi esialgse täiuslikkuse hilisem kaotamine ja tulevikus selle taastamine. Ainuke kirjakoht, mis võimaldab lisa infot loodu allutamise kohta Rm 8:19-23a peitub 1 Mo 3:14-19. See analüüs on kooskõlas enamuse piibli kommentaatoritega, kes samuti näevad üksühest seost selle kahe kirjakoha vahel.
Kokkuvõte
Rm 8:19-23a õpetab selgelt, et Aadama langemine põhjustas kogu inimest ümbritseva looduse allutamise kaduvuse alla Jumala poolt. Tekkis üleüldine surelikkus. Samas sisaldab ta lootust tulevikku. Loodu ainuke lootus on otseselt seotud jumala laste lunastamisega aegade lõpul. Pauluse kirjeldust lunastatud inimkonnast ei saa lahutada lunastatud loodust. Ktisise saatus on seotud jumala laste saatusega. Ainuke põhjendus nende kahe vastastikusest saatusest lähtub sellest, et loodud kord ja inimkond vastastikku langesid oma praegusesse olukorda. Inimene ei olnud alguses selline ja samuti polnud seda ka loodud maailm. Kogu praegune loodu oigab ja ägab unisoonis. Aadama langemine 1 Mo 3:14-19 oli kaugeleulatuv ja kosmiline sündmus, millel oli tohutu kosmiline mõju mitte ainult inimkonale, vaid kogu inimesele allutatud eksistentsile. Kogu loodu oli allutatud kosmilisele surmale, mida ainult Kristus sai hävitada. Pauluse keelekasutuse ja teiste vastavate tekstide kõrvutamine annavad selguse, et loomariik langes samamoodi kosmilise hävingu alla pärast Aadama langemist.
On äärmiselt kahetsusväärne, et paljudel teadlastel ja eksegeetidel on raske vastu võtta sellist Aadama langemise laiaulatuslikkust. Peamine põhjus näib olevat väites, et “teadus” on ära tõestanud, et maailmas eksisteeris surm ja katastroofid juba miljoneid aastaid, eriti loomariigis, enne Aadama olemasolu. Paljud kommentaatorid usuvad, et teadlased on tõestanud, et maa on miljoneid aastaid vana ning et looma fossiilide kihid kinnitavad nende pikkade ajastute seletust. Ükskõik kuidas püüda seletada Piibli kronoloogiaid, ei anna sealt kuidagi tuletada et Aadam oleks elanud miljoneid aastaid tagasi. Moodne teadus on tõendanud justkui, et eksisteerisid ajastud täis surma, haigusi ja hävingut loomariigis juba ammu enne Aadama eksistentsi.
Katastroofilised maavärinad, või muud loodsõnnetused ning loomade massilised väljasuremised ning ka kiskjate olemasolu, on toimunud ammuses minevikus ja teretulemast Aadamal sellisesse maailma!
Kui see on tõde, siis Rm 8:19-23a tuleb umber interpreteerida väga piiratud mõttega väljendiks. Nagu eelpool märgitud, paljud kommentaatorid on püüdnud just seda tehagi. Sellised Pauluse teoloogia ümberseletused pärinevad moodsa teaduse väidetest (mitte empiirikast), ja üldsegi mitte Pühakirjast. Piiratakse ktisise otsest antropoloogilist-soterioloogist tähendust. Need viljatud katsed ei leia kinnitust aga kreekakeelsest teksti eksegeesist.
Kuidas saanuks Jumal öelda 1 Mo 1:31, et tema loodu sai väga hea, kui tegelikkuses kataklüsmid on tapnud loomi juba ajastuid? Seeõttu, tuginedes Rm 8 analüüsile ja ka teistele kirjakohtadele, leiame silmatorkava vastuolu Pauluse teoloogia ja katsete vahel muuta Pühakirja mõtet, et ära mahutada vana maailma evolutsioonilist dogmaatikat.
Rm 8:19-23a peaksid lugema nii evangelikaanid kui ka õpetlased otseselt ja ühemõtteliselt kui paralleeli 1 Mo 1 pt-le. Pauluse traktaat Rm 8, annab olulise teeviida mõistmaks maa vanust, tema ajalugu, kuna ta kirjeldab loodu praegust olukorda ja kohutavat rikutust kui Aadam valis teise tee.
Tahaksin tänada härra Lester Hicks Lancaster Bible College Graduate School-śt, kes õpetas mulle kreeka keelt ja Mr Scott Lanserit, ABR tegevdirektorit tema näpunäidete ja juhendamise eest selle artikli kirjutamisel!
Original Title: Cosmic and universal death
from Adam’s fall: an exegesis of Romans 8:19–23a
http://creation.com/cosmic-and-universal-death-from-adams-fall-an-exegesis-of-romans-819-23a
" Aadama langemisest tulenev kosmiline ja
universaalne surm : eksegees Rm 8:19-23a "
<http://www.creationism.org/estonian/CmiUnivDeathAdamsFall_et.htm>
|
|