 |
|
|
|
|
Kui Lääne-Kentuckis alustati uue söelademe kaevandamist, leidis kaevur Jay Wright 46 cm pika fossiliseerunud hai lõualuu fragmendi, millel olid ka hambad veel küljes. Kohalik raadiokanal rääkis et "Wright on näinud väiksemaid fossiile ja mere karpe kaevandustes, kuid mitte kunagi ürgset hai luud"
Tavaline kooliõpik õpetab, et söeldemed on moodustunud miljonite aastate jooksul taimsete jäänuste ladestumisel ürgsetes soodes, moodustades alguses turbakihi. .
"Taimejäänuste osaline lagunemine hapniku vaeses soos tekitab õrna ja pruuni turbakihi, milles on jätkuvalt võimalik näha taimede osiseid. Mattudes madalas vees, muutub turvas pehmeks pruunsöeks," vastavalt ühe õpiku.
Kuid kui see oleks tõsi, kuidas sai tohutu suur hai sohu?
Tavaline söe-formeerumise stsenaarium sisaldab teistki seletamatut puzzlet. Näiteks, moodsates turbaladestustes läbivad ladestusi tervenisti juurestikud. Kuid söeladestustes ei ole läbiva juurestiku jälgi. Ja tänapäevased sood ei sisalda samuti merekarpe ega elustikku.
Geoloog Stephen Austin pakub välja hoopis ühte teist stsenaariumi söe formeerumiseks. See kattub hoopis paremini tõenditega kui idee soode ladestumisest: hävituslik uputus rebis tükkideks kõik ürgsed metsad ja transportis taimede ja loomade jäänused madalamatesse kohtadesse. Uputusele järgnenud tsunaamide järellainetus sorteeris prügimäe läbi ja kergem hõljum e taimejäänused jäid kõrgematesse kihtidesse.
Üleilmse uputuse kontekstis segunesid mereelukad taimerusudega siis kui uputuse vesi valgus maismaale. Uputuse käigus toimunud kiire taimse materiali kandumine ning mattumine suudab seletada turvastes oleva juurestikukihi puudumist söes ja siledad, selged kontaktpinnad söekihtide ja settekivimite vahel. Need sildeda pinnakihiga kihid ei tundu olevat läbilõige soode turbakihtidest, vaid nad on ladestunud korraga tohutus veeuptuses.
Sellise seletuse usutavust demonstreerib üsna hiljutine geoloogiline sündmus. Spirit Lake põhja on settinud üks turbakiht, mis koosneb peamiselt puukoorest. Kiht hakkas ladestuma pärast Mount St. Helens´i purset 1980 aastal. See kiht on konkreetse aurupahvaku tulemus ja teda ei läbi samuti juurestik. Ka see juhtum näitab, et taimne material võib mattuda kiiresti kihtideks, mis sarnanevad väga söele. Kui Spirit Lake oleks oleks kuivanud ja kuum mudavool oleks katnud turba, oleks tekkinud söekiht, mis poleks erinenud üldse sellistest lademetest mida võib leida üle kogu maakera.
Pennsylvanian söekiht on maailma suurim, mille servaalal töötas ka Mr. Wright ning mis ulatub Lääne-Kentuckyst üle Indiana, Illinoisi, Missouri, Lõuna- Iowa, Kansase, kuni kirde Oklahomani. Et transportida sellist massi taimejääke, on tarvis sellisel jõuga vee katastroofi, mis oma suuruselt peaks olema üleilmne.
Söekihtide eksisteerimine—sh ka nende koostis, väljanägemine ja ulatus- on seletatavad tohutu energiaga, mis käis kaasas üleilmse uputusega, nagu sellest kirjutab 1 Moosese raamat. Piirkondlike ürgsoode mudeli ebaloogilisust kinnitab täielikult söesse ladestunud hai lõualuu. Piiblipärane uputuslugu tundub olevat õigem vastus.
Originally published in English "Shark Jaw Opens Questions about Coal Formation" by Brian Thomas, M.S.
http://www.icr.org/article/shark-jaw-opens-questions-about-coal/
Hai lõualuu selgitab söe moodustumist
<http://www.creationism.org/estonian/InstCrtnRes_SharkJawCoal_et.htm>
|
|
 |
|